Vastukaaluks mustvalgetele hästi kunstilistele piltidele särasid mai whatsapis kirevad-põnevad pildid, millel igal ühel oma lugu. Hõljuvast ussist, vesipüksini, rohketest õitest putukateni ja leidlik puukuur.
Super äge oli näha mustvalgeid pilte aprillikuu jooksul meie fotosõprade whatsapis. Sinna hulka kuulus nii kunstilisi, sügava mõttega pilte, kui ka humoorikaid tabamusi ja lähivaadet looduse mustritest.
Mustvalgus võimaldab keskenduda pildi meeleolule – sellele, mida teeb parajasti valgus või kuidas jooksevad erinevad jooned.
Mu isa tegeles fotograafiaga ja juba väikese poisina sain ma tema kaamerat laenata. Hiljem muretsesin endale oma kaamera ja pildistamine lisas veidike vürtsi mu ellu.
KUIDAS ON FOTOGRAAFIA SIND INIMESENA MÕJUTANUD?
Pilte tehes vaatled looduse ilu ja mitmekesisust täpsema pilguga ning see omakorda kasvatab hindamist ja suhet Loojaga.
Pildistanud olen juba noorena, isa eeskujul. Naabriplikade ja sugulastega sai ikka erinevaid (kummalisi) fotosid loodud. Meile meeldis kasutada vanu fotokaid ja jäädvustada üksteist naljakates kostüümides või vanaema kappidest leitud hilpudes.
Minu vend oli fotograaf ja kui ilusaid pilte ta tegi oma naisest, pojast ja tegelikult meie perest, kus kasvasime. Nüüd on need pildid saanud eriti kalliks, kui paljusid pole elus.
Kuidas Jōudsime fotograafiani ei oskagi täpset aega öelda. Lapsepõlves vanemate kaameraga oli huvitav vahel nupule vajutada, kui kaamera kätte sain. Oma teise voi kolmanda palga eest täiskasvanuna ostsin iseendale korraliku kaamera, et kõiki toredaid hetki sõpradega ja muud toredat enda ümber jäädvustada.
Jõudsin fotograafiani tänu Kerli Hallistele, kui ta meile koos kaamera esimest korda külla tuli. Fotograafia paelus mind kohe, üsna ruttu klõpsutasin juba enda esimese kaameraga ja tegin isegi esimese tasulise pildistamise. Kahjuks läks aga kaamera põhikooli lõpu paiku katki ja fotograafiaga tegelemine jäi soiku, kuid fotopisik ei kadunud kusagile.
Hakkasin fotograafiast huvi tundma tänu mu vanemale vennale, kellele väga see meeldib. Olin varajases teismeeas kui avastasin, et fotograafia aitab näha maailma täiesti uue nurga alt. Vend kinkiski mulle enda vana fotokaamera ja sellega tuli ka kirg fotograafia vastu.
Mu isa tegeles fotograafiaga ja lapsena sain isegi tema pimikus käia vaatamas, kuidas ta pilte ilmutas. Otsustasin oma esimesest palgast fotoka osta, aga mu vanem õde jõudis minust ette, kinkides mulle ristimise puhul “seebikarbi”.
Ega ei oskagi tuua välja ühte kindlat hetke või sündmust, mis mind selleni viis. Aga tõenäoliselt hakkas huvi kasvama, kui sain kingituseks esimese digika. Lisaks oli sõpruskonnas palju fotohuvilisi, kes innustasid ja kellega sai igasugu põnevaid projekte ette võetud.
Kui mul veel fotokat ei olnud, siis vaatasin loodust läbi käte. Tegin raami ümber looduses kohale, mis mulle meeldis. Esimese fotoka sain kindlustuse rahade ees. Koguduse pallikal väänasin näpu välja ja sain nii palju raha, et pisikene fotokas osta ja nii see algas…..
Minu huvi fotograafia vastu sai alguse siis kui olin 14-aastane ja isa mulle esimese kaamera ostis. Armusin sellesse koheselt ning sellest ajast saadik olengi klõpsinud kõike, mis silmi paelub. Armastan väga seda, mida ma teen kuna minu arvates on fotod kõige parem viis oma mälestuste jäädvustamiseks.
Ma töötasin aastaid kindlustajana ja kui tuli teade, et hakkame uuesti ukselt uksele kuulutustööd tegema siis teadsin, et ma selle töö kõrvalt ei leiaks tasakaalu ega jõuaks piisavalt kuulutada. Mõtlesin palvemeeles, et mis on see mida ma natuke juba oskan ja saaksin teha täiesti oma asja ilma kellegi all töötamata ning olla oma aja planeerija.