Ivari ja Merikese pere on olnud juba ammu meie pere sõberpere. Mäletan, kuidas käisime üksteisel külas ja võtsime palju koos ette. Mäletan seda mõnusat huumorit, mis seltskonnas alati oli. Mäletan puudega ümbritsetud maja ning lõhkumata puude kuhja. Kuna Ivar oli juba siis metsanduses kõva käsi, õpetas ta mulle, kuidas puid nutikalt lõhkuda. Seda enam oli mu heameel  suur, kui nüüd mituteist aastat hiljem nende peretütar mind sinna oma vanemaid pildistama kutsus. Põhjuseks vanemate pulma-aastapäev.

Muidugi on normaalne, et ka tuttava fotograafi puhul on esialgu kaamera ees pisut ebamugav olla, kuid taas tuli mängu mõnus huumor ja positiivne hoiak, mis Ivaril ja Merikesel siiani hästi säilinud. Võtsime ette miniretkekese ümber maja, mis oli minu jaoks tundmatuseni muutunud. Kadunud olid paljud puud, maja oli uut värvi ning kõrval ilus viljapõld. Rändasime seal justkui avastades uut ja tundmatud ning samas seda kõike jäädvustades. Saime ikka väga lahedat ja mitmekesist kunsti, sest kord laius üle hoovi vihmapilv ning siis jälle päikene. Lisangi siia alla assortii parimaid palasid. Vaata kindlasti järgi!:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud tärniga