Pulmafotograaf Egon Ligi

Nädalake tagasi õnnestus esimest korda elus külastada Kihnu saart. Tugevalt kõikuv pisike metallparveke, nimega Amalie, mis meid saarele viis ning ära tõi, suutis vast enamus reisijatest unele suigutada. Kellel und peale ei tulnud said vaadata telekat või osta minipoest näksi. Ekstreemsemat kogemust taga ajavad reisijad võisid teck-ile minna ning lasta lainetel oma nägu kasta. Need, kes kurdavad, et ei pääsenud autoga Kuivastu-Virtsu-Kuivastu praamile kuna praam sai täis siis Kihnusse sõitmisega saate küll oma kannatlikust arendada. Autoga pääseb pardale vaid varakult ette broneerides kuid kuna Kihnu elanikel on eesõigus autoga praamile pääseda siis võib juhtuda, et ka broneering ei aita. Kõige targem on auto jätta mandri poolele tasulisse valvega parklasse ning praamile minna jalgrattaga.
Kuigi aega saarel olla oli vaid kaks päeva ning üks öö, võis sellegi aja jooksul kaamerale ühtteist kirjut tabada. Seltskonnas paljude jaoks oli imestus suur kui mõisteti, et Kihnus naised käivadki igapäevaselt kördiga (villast kihnu mustrise seelikuga) ringi. Soojal ajal hoiab liigse kuumuse eemale ning külmal ajal ei lase keha soojusel ära kaduda. Saime ka teada, et elanike arv ulatub 550 kanti ning valda sisse on registreeritud 700 kanti inimesi. Saare läbimõõdud umbes 3×7 kilomeetrit. Kes täpsemalt teada tahab, googeldagu või otsiga wikipediast.
Kuigi suvi on läbi ning vesi ammu jahedavõitu, käisime ka ujumas. Natuke soojem kui talvel jääaugus aga siiski karastas keha pisikute vastu. Õhtul võtsime seltskonnaga ette grillimise ning lobisesime niisama. Kuniks meid tervitas suure kõmina ja mürinaga maruilm. Saime õigel ajal katuse alla ning anekdootide vestmine jätkus samamoodi. Kui suurem front natuke õuepuid painutanud oli ja silmapiirile kaduma hakkas, seadsime sammud igaüks oma öömaja poole.
Nüüd aga suunake pilgud alla poole ja vaadake, mis mu kaamera ette sel retkel jäi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga