Ühel ilusal päikselisel päeval rääkis Priit, et on mõnda aega mõelnud endale jalgratta muretseda. Olin sel hetkel sama mure ees. Mõtteis mõlkus mõte muretseda miski hübriid- või linnaratas. Kuid siis rääkis ta nõnda kenasti MAANTEEratta eelistest, võludest ja lisadest, et nakatusin sama mure suunas. Kui veel ise internetist maanteratastest videosid vaatama hakkasin siis jäin päris “tõbiseks”. Kaalusin viimast erinevate rattatüüpide vahel. Kuid lootus kiirematel kiirustel mõõda maanteed, kergekaalulise rattaga, tuhiseda jäi omadega peale.

Tellisime rattad meeldiva ja kiire teenindusega Vabajooksust. Kuna suvi on tegevusi täis aeg siis mõne nädalane ootamine läks kiiresti. Ratas jõudis kohale vihmasel päeval. Vaatamata sellele olin valmis pakiga kilomeetri koju kõndima. Panin kodus ratta kokku ja läksin kohe sõitma. Juba esimene sõit tõi naeratuse näole. Järgmised päevad kasvatasid enesekindlust ja odomeetril asuvaid numbreid kiiresti.

Kui Priiduga teemaks tuli, et ratta peab Tartusse ka hooldusesse viima, et garantii edasi kehtiks, tegi ta nalja, et “lähme rattaga”. Minu jaoks kõlas see väga reaalse ettevõtmisena. Paras võimalus pikendada niigi pikka suve. See tähistaks samas ka Priidu esimest koolivaba aastat viimase 12 aasta jooksul. Istusime maha ja tegime plaani, millal, kuhu, kui kaua ja kelle juurde vaja minna.

I PÄEV
Kuressaare->Pärnu

Sõidu algusajaks sai paika pandud 7. oktoober kell 07:00. Sõitu saime alustada kell 07:45. Kõhud täis, varustus pakikal ja meeled head asusime teele. Kohe alguse panime paika, et iga tunni tagant teeme snäki, et tühja kõhu tunnet ei tekiks ning ühtlane energia oleks tagatud. Tagantjärgi võin õelda, et see on üks parimaid otsuseid, mis eelnevalt tegime. Poole reisi varuks valmistas Priit isetehtud energiabatoone. Neid ka esimese päeva jooksul vähemalt kaheksal korral nosida saime.
Esimese päeva esimene rumal äpardus juhtus kella 10 paiku kui Priit snäkipausi ajal innukalt ümbrust pildistades ühe jalaga lompi astus. Sellest ei lasknud kumbki end häirida ning retk jätkus Pärnu suunas.

Kella 12-se praamiga üle saanud, jõudsime vändata 2,5 tundi kui Priidul tagumine juba-parandatud sisekumm katki läks. Selle vahetamine läks kiiresti ning 15 minuti pärast olime juba tagasi teel.

Et rattaretk kuiv jalalihaste töö poleks, kasutasime silmalihaseid, et märgata enda ümber ilu, võtta aega, et seal olla ja seda pildistada. Kuigi esimene “ilu” polnudki nii ilus siis leidsime, et vana mahajäetud maja võiksime sellegipoolest uurida ja mõned klõpsudki seal teha.

“Uued, ajutised omanikud” ilmselt leidsid, et on hea mõte ahju uks maha võtta ning sinna omale soe magamiskohake teha.

Tund enne Pärnusse kohale jõudmist otsustas jalanõu klamber pedaali külge jääda ja mitte tulla koos jalanõuga sealt lahti. Sellegi parandamine võttis vaid 10 minutit ning rahuolevatena jõudsime esimesse ööbimiskohta.

Kuigi olime unised siis nautisime väga head õhtusööki, seltskonda, sauna ja und.
Kokku läbitud 160km.

II PÄEV
Pärnu->Viljandi
Alustasime päeva kell 7 äratusega ning pärast pudru söömist alustasime rännakut Viljandi poole. Esimesed snäkipeatused hakkasid aina rohkem märku andma, et priidu tehtud batoonidele on vaheldust vaja. Kuna aga viimaseid veel paras laar alles oli, sõime ampsude vahele maitsvat pähklisegu ja jõime teed.

Alles nüüd hakkas tagumik vaikselt tunda andma, et vaja, kas pehmemat istet v. pehmendust istmiku alla. Selle lahendasin kokkuvolditud ratturisärgiga. Tegi sõitmise mugavamaks küll.

Midagi tee peal katki ei läinud ja otsa ei saanud.
Päeva märksõnad võiksid olla püsiv entusiasm, makrovõtted, kunst ja pasta.

Viimane oli õhtusöögi valikus just selle tõttu, et Priit oli kuskilt teada saanud, et soovitatakse eelneval õhtul süüa pastat siis seda ta ka valmistas. Väga maitsva kana ja magus-hapu hiina kastmega roog oli.

Kokku läbitud 263km.

III PÄEV
Viljandi->Tartu
Alustasime sõitu täpselt kell 07:00. Liiklus oli rahulik ning tänavalampide soojalt kumav valgus paitas meie uniseid silmi.
Viljandist välja pääsemiseks saime kohe mäkkesõittu teha. See ajas jalad soojaks ja särtsu sisse.
Pikalt kestev pilvine ilmastiks lubas ühel hetkel teatud ajaks siiski päikese ka välja. Vedas, et parajast üle ilusa jõe sõitmas olime. Vaade oli nii kaunis, et otsustasime teha fotopeatuse. Parkisime rattad silla äärde ja klõpsisime natuke ringi.

Juba kolmas päev aga ikka veel polnud ma oma peegelkaamerat kotist välja võtnud. Tõesti rahul olin oma interaktiivse ja internetiga ühendatud telefoniga. Kuniks üdini lummavat vaadet kuskil ei tekkinud, ei näinud ma ka vajadust seda kaameraga eraldi jäädvustada. Telefoniga kena lihtne fotosaadust lähiajal ka sõpradega Instagramis jagada.

Pärast 347 kilomeetri täitumist ootas Tartus meid ees hea sõber ja lahke võõrustaja, kes linna ilusamaid külgigi tutvustas. Näiteks botaanikaaeda, mis sügisel kohustuslik külastamiskoht on. Nägime ära ka pargi ja suured varemed.

Magama saime taas üsna hilja kuna seltskond oli tore ja juttu kestis kauemaks. See-eest oli uni magus ja ärkamine kerge.

IV PÄEV
Tartu->Põlva
Võimalik, et ärkamine oli kerge ka selle tõttu, et kell tirises mitmeid tunde hiljem kui tavaliselt. Kilomeetreid Põlvasse on tunduvalt vähem kui eelnevate päevade puhul, seega otsustasime magada kella 10-ni ja asuda teele kell 11:00.
Pean ära märkima, et peremees õpetas, kuidas käib õigesti pudru keetmine.
Vaikselt hakkasime juba ära harjuma mägisemate teedega. Algusest peale nautisime neid kuna alla sõitmised kompenseerisid täielikult mäkkesõidud. Siiani oli meelel veel teha isiklik kiirusrekord rattal. Vabajooks OÜ omaniku soovitusel sõitsime Põlvasse läbi Postitee. Oleme Priiduga ülitänulikud selle soovituse eest!

Tee oli ühtlaselt mägine ja mitmekesine. Võlu lisas sõidule kaunis sügisene loodus ja värvide mäng. Üheks peatuskohaks saigi RMK ala, mis võimaldas külastada katusega tualettigi.

Järgmiseks kauniks fotopeatuseks sai Palojärve äärne. Sealne rahustav vaikus ja värske õhk lisasid meie niigi olemasolevale energiale energiat lisakski.

Kuna klambritega sõitmine oli minu jaoks vaid mõned nädalad vana asi siis oli sealne pehme samblane pind paras keskkond, kus avada kukkumiste seeria.

Postitee viis Maanteemuuseumini, mis täis paljut põnevat. Kuigi meie saabumise ajaks oli maja juba kinni siis tore naine majast ütles, et võime väljas ringi ikka vaadata.
Seiklesime suure pindala peale jaotatud retroalades, kus nii vanu telefoniputkasid, plastmassi müügipunkte, autosi ja kiike.

Pärast Maanteemuuseumit kohe natuke edasi, õnnestus meil teha ka isiklikud kiirusrekordid. Priidul 60km/h ja minul 62km/h.

Põlvas saime käia koosolekul ja osa armsast seltskonnast. Hiljem kostitas pererahvas mõnusa leili ja õhtuse snäkiga, mille kõrvale põnevat juttu sai aetud.

Ööbimiskohta jõudes kogukilometraaš 420 km.

V PÄEV
Põlva->Otepää->Viljandi
Päeva alustasime perenaise valmistatud maitsvate pannkookidega. Selle jaoks sulatatud shokolaad ning hääd maasikamoosid andsid päevaks paraja annuse energiat ja häid mälestusi.
Imekombel suutsime end sellegipoolest kella seitsmeks rajale ajada ja alustada PIKKA päeva Viljandi poole. Plaani järgi sõitsime Viljandisse tagasi teist teed pidi kui Viljandist Põlvasse. Kui viimase poole minnes läksime Võrtsjärve ülevalt siis tagasi sõitsime alt kaudu.
Vahejuhtumina kadus jalanõu alt pedaaliklambrilt üks kruvi ära. Selle asemele panime jalgratta tagumise helkurihoidja kruvi. Kuigi kruvi pea on teine siis mõõtude poolest sobis asja hästi ära ajama.

Kuni kella 11-ni suutis looduse ilu meid mitmeid kordi fotopeatuste tarvis peatada ja ümbrust uurima panna. Siis aga tühjenes Priidu tagakumm teist korda selle retke jooksul. Samuti suutis üks mu jalanõu klambritest ühe kruvi võrra jälle lahti tulla. Katkises kummis süüdistame ise teetöid, mis mägisel teel sel ajal pooleli veel olid. Mitmete killustikuga kaetud teelõikude ületamine võttis oma osa.

Seegi kord kestsid parandustööd keskmiselt 10 minutit ja teekond Otepää suunas jätkus.

Otepääl otsis Priit igaksjuhuks veel ühe varukummi rattale ja kaks CO2 ballooni.
Sellest linnast lahkumine oli idülliline. “Karumärgi” juures pilti tehes ütleb Priit:”Tahad näha, et kui me selle künka otsa läheme siis sealt avaneb ülikaunis vaade”. See vastas tõele. See vaade oli nii ilus, et kaamerad lihtsalt klõpsisid. Imestasime kui kaunis võib üks koht olla. Au selle ala hooldajale!

Kella 16:00 paiku tabas meid aga suurem tagasilöök. Priidu tagumine kumm oli jälle tühi. Tema tagavara-sisekummid olid juba otsas kuid minu omad sobisid talle samuti. Kuna pidev tühjenemine tundus kahtlane plaanisime alguses esi- ja tagurehvid omavahel ära vahetada, et juhul kui tagumisel miski viga küljes siis pakiraamil asuv raskus saab toeks korralikuma rehvi. See jäi vaid plaaniks ning Priit pani tagumisele rattale uue sisekummi. Kuid kuna minu poolikust CO2 balloonist ei jätkunud ja Otepäält ostetud pealtnäha sobivad balloonid ei sobinud meie seadmete jaoks, sõitsin 8km tagasi Otepääle. Tagastasin balloonid, ostsin poe viimase pumbasüsteemiga CO2 ballooni ja pumba. Sõitsin tagasi Priidu juurde ja juba olime jõudnud 50 minutit pimedale ajale lähemale.
Kuna pump ei tundunud töötavat, võtsime kasutusse justostetud CO2 ballooni ja saime sekundiks tagumise kummi täis. Siis mõistsin, et viga pole enam pumbas ega balloonis vaid taaskord kummis. Priit oli seda kogemata heebliga vigastanud ja see lasi nüüd õhku läbi. Vahetasime sellegi kummi ära ning pumpasime täis. Nüüd sai sõit taas jätkuda.
Positiivne külg selle loo juures on see, et Priit leidis uue sõbra, argliku kassi näol.

Viljandisse jõudsime 23:30 ning olime pikaleveninud päevast ja külmast pimedasõidust väsinud. Sellegipoolest suutis Priit teha pastat. Kõht täis sai taas järgmiseks päevaks end välja puhkama minna.

Kilomeetreid kokku läbitud selleks hetkeks 569.

VI PÄEV
Viljandi->Pärnu
Vot selle hommiku ärkamine oli raske. Vedasin end kiir-kaerahelbe putru tegema, millele lisaks leidsime õnneks külmkapist külmutatud maasikaid, mis kiiresti pudru sees ära sulasid ja värskust lisasid.

Tempo rahulik kuid ühtlane. Paks mitmetunnine hommikune udu ja lõpuks säramaasuv päike lisasid sõidule hoogu. Positiivne meelsus ja entusiasm ületasid une, mis päeval mitmel korral tunda andis. Väga palju lihtsustas sõitu kordamõõda üksteise tuules sõitmise süsteem.

Pärnusse jõudsime valges ja soe pererahvas oli juba rõõmsate nägudega ukse peal.
Kui kõhud täis ja mõnda aega puhatud, läksime mitmekesi bowlingusse, kus sain taas kinnitust, et suurte auguga kuulide täpset loopijat minust küll pole. Sellegipoolest oli seltskond nauditav. Nalja ja naeru kõlas veel läbi õhtu.

Läbitud maa selleks hetkeks 634 km.

Järgmisel hommikul käisime Pärnu-Lõuna koosolekul ja nägime sõpru, kellele alates jaanuarist Priiduga lähemale kolime. Pärast tegime pizzat ja hiljem käisime tunnikese piljardit mängimas. Seega oli tegemist rattavaba päevaga.

VII PÄEV
Pärnu->Kuressaare
Õeldakse, et kodu poole minek on ikka kiirem. Tõsi – see pidas paika ka meie kohta.
Ärkasime varakult, et kell 07:00 rajal olla.
Hommikune udu oli ilus ning kiirele tempole vaatamata jõudsime sedagi esimese snäkipausi ajal pildistada. Tänu temperatuuride vahele tekkisid veepiisad ka meie kulmudele ja ripsmetele. Priidu prillid läksid üldse nii uduseks, et ta pidi need eest ära võtma. Seda enam on ime, et me üldse kohale jõudsime..ok, tegelt näeb ta ka ilma klaasideta piisavalt hästi, et maantee triipe jälgida.

Kuigi polnud nii plaanis siis jõudsime kella 12:00-le praamile. Selleks tuli meil aga üks snäkipaus vahele jätta ja kaks tundi järjest vändata keskmise kiirusega 28km/h. Vot see oli mõnus tunne – tuhiseda kergejalgselt mõõda maanteed koduse elemendi, praami poole.
Kuigi natuke aega pärast praami pealt maha sõitmist olid jalad viimasest tempost kergelt puised siis see tunne läks ruttu üle ja natuke rahulikuma kuid taas ühtlase tempoga jätkasime retke.
Aina rohkem tuttavaid kohti nähes kasvas niigi suur entusiasm ja hea tuju veelgi suuremaks. Olime saavutanud enda jaoks midagi suurt ja pealtnäha võimatut. Ilm soosis meid nädala jooksul, nägime üliilusaid maastike, panime proovile oma füüsilise vormi ja tänu Jehoova tunnistajate organisatsioonile kuhu Priiduga mõlemad kuulume, oli meil igas linnas ees armsate sõprade pool ööbimiskoht ja hea seltskond.

Kuressaarde jõudes kokku läbitud 832 kilomeetrit. Puhtalt rattasõidule kulus aega 39 tundi. See teeb keskmiseks kiiruseks 21,3 km/h, mis pole üldse paha.
Naljaga võib õelda, et retke alustasime esmaspäeval kell 08:00 ja lõpetasime esmaspäeval kell 16:30. Pole paha!

Täname Priiduga neid, kes meid vastu võtsid, öömaja pakkusid ja hää seltskond olid!

Kirjutan siia veel, millega tuleks arvestada enne maanteerattaga retkele minekut:

– Piisavalt vett
– Energiarikkaid snäkke (nt müslibatoone)
– Tagavara ratta sisekummid
– CO2 balloon või spetsiaalne pump
– Tööriistakomplekt
– Telefon, mille aku kestab vähemalt päeva intensiivset kasutamist
– Soojad riided ja vihmakeep

Kui oskad midagi lisada siis anna julgelt kommentaaridesse teada!

5 thoughts on “Rattaretk PriGon

  1. Aitäh väga ilusa ja ka õpetliku kogemuse jagamise eest nii meeldiva ja kena keskkonna vahendusel!

  2. Suur-suur tänu poisid!

    Pisar tuli silma-nii toredat olete-
    eriti see lõpp
    Au Jehoovale!!!
    Nii tore, et meil on just sellised sõbrad nagu teie, Egon ja Priit!

    Esa ja Jaael

  3. Tublid vennad, et võtsite sellise matka ette! Väga ilusate piltide eest suured tänud! Palojärve pilt oli minu jaoks veidi võõras, aga arvan, et olite tee pool rohkem. Sealt saab ilusama pildi kui supluskohast. Ja väike lisa: mine matkale ALATI kaaslasega, sest üks hoiab teist püsti rajal igas mõttes ( omast kogemusest tean)

  4. Megalahe ettevõtmine teil! Trenn, silmailu ja hea seltskond….mida veel tahta. Tublid olete.
    Andsite mullegi häid rattaideid uueks suveks…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud tärniga